Lõpmata teel… Lõuna Eestis
Otepää
Sirelites Otepää on hoopis üks teine linn võrreldes sellega, kus ma viimati suusatamise maailmakarika võistlustele külmetavate varvastega kaasa elasin. Kuigi suusatatakse siin ka praegu. „Oi, mida tema teeb?“, küsib Julie vaimustatult, kui rullsuusataja mööda kihutab ja kaob enne, kui Julie oma fotoaparaadi kätte saab. Julie on meile appi tulnud pranstlanna, kes räägib vabalt eesti keelt ja viimased viis aastat töötas Andres Tarandi assistendina. Meiega ühines ka Jaan Londonist, kes parasjagu üritab sealt saada oma järjekordset magistrikraadi. Tema on paar aastat olnud minu hea abiline.
Aga peamine tõmbenumber on loomulikult Ivari Padari. Üks proua tunnistab üllatunult, et ta poleks mitte arvanudki, et tegemist on nii pika mehega! Ivari seletab siis, et pani hommikul villased sokid jalga, küllap selle pärast on täna pikem.
Põikame sisse ka kauplustesse. Vanahärraga raamatupoes jääme aga pikemalt lobisema. Seda enam, et ostjaid käib seal harva. Räägime elust ja Eestimaast, poliitikast ja poliitikutest.
Eurooa Liit seostub talle peamiselt sealt saadava rahaga. Peamiselt Juliele mõeldes, kes esindab riiki, mis EL-i rohkem annab kui saab, küsin, et kas me ka midagi vanahärra arvates vastu anname ?
Vanahärra ei oska selle peale midagi kosta, aga Julie räägib meile sellest, et temale meeldib Eesti just loova energia pärast, mida ta siin tajub.
Lõpetuseks tunnistab poe omanik, et ehitas 35 aastat sotsialismi, aga valmis ei saanud, seda kapitalismi tema enam ehitada ei jaka. Mõtlen nukralt, et sellised poekesed, kus nurgas ahi ja igal aknal vaas värskete nartsissidega, kaovad ilmselt varsti.
Ja mõtlen sellelegi, et kas me ka jätkuvalt suudame oma „loova enegiaga“ demokraatiat üles ehitada ja võime siis enda panuseks lugeda näiteks seda, et oleme lisanud ühe riigi maailma n.ö. korralike riikide perre. See polegi ju teab mis väike saavutus.
Elva
Elva jääb ilmselt nii mulle kui ka Ivarile meelde ühe kurja apteegiomaniku pärast, kes oma pahameelne sotside peale välja valas. Tema meelest oleme me reeturid. Ikka selle pärast, et meil üldse sellised töövõtjaid kaitsvad ideed on. Aga nagu Eestimaal ikka, ega siin eriti vaielda ei õnnestu, argumendid asenduvad kiiresti tigedusega.
Euroopa Parlament on selles mõttes hea kogemus olnud, et õpetab nii teisi kuulama kui ka ise konkreetseid argumente esitama. Meil möllavad aga emotsioonid.
Ma ei taha aga Elvale liiga teha, sest kohtasime seal ka palju toredaid inimesi, poeomanikke nende hulgas. Ja pealegi sai Ivari endale Elvast uue mütsi!
Rõngu
Elu Rõngus kirjeldab üks proua nii, vanasti olid jõukad talud, siis ühismajandid ja nüüd on projektid. Ja projektikirjutajaid pidi ikka jätkuma, nii et elu läheb edasi. „Projekt“ olevat just see sõna, mis Euroopa Liiduga seonduvalt esmalt meelde tuleb.
Aga kriisiaega näitavat see, et hommikuti koguneb raamatukokku palju enam inimesi lehti lugema ning „tugeva“ kirjanduse asemel laenutatakse kõiksugu meelelahutust stiilis „hommikult suudlen - õhtul suren“ ning jällegi on inimesi hakanud enam huvitama igasugused müstilised ja paranähtused. Vahepeal võlusid aga tugevad isiksused, kinnitab raamatukoguhoidja. Ütleb sedagi, et rohkem on neidki, kes pöörduvad juurte juurde. Ja juured on siinkandis tugevad, sellest annab tunnistust üks päris eraldi stend raamatukogus, mis kodukandi vaimuvara täis. Ernst Enno luulepärand kesksel kohal:
Ma kõnnin hallil lõpmata teel
Kesk nurmi, täis valmivat vilja,
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,
Ju lapsena teesid armastas meel,–
Teed laulavad õhtu nii hilja
„Rändaja õhtulaulust“
PS. Kui me õhtuks Tõrvasse jõudsime, siis oli põder sealt juba ära jõudnud minna. Ju ei jaksanud meid ära oodata.
