Meretagune lugu
Kuressaares oli meile antud luba parkida Keskväljakule Reformierakonna kontori ette. Tänasin selle eest ka meie telki väisama tulnud linnapead, sest nii mõnelgi pool on meid surutud kuhugi nurga taha. Aeg ajalt jääb mulje, nagu tegeleksime mõne inimese arvates keelatud või vähemalt kahtlase tegevusega. Kui välireklaam ära keelati, toodi põhjenduseks, et see peaks plakatinäod tänavatele inimestega suhtlema tooma. Süüdistatakse ju poliitikuid sageli selles, et nad on võõrdunud rahvast ega tea elust enesest midagi. Nüüd, kus üritad suhelda, siis suhtub nii mõnigi sinusse kui katkuhaigesse või teatab, et ta mitte mingil juhul ei luba oma poekesse mitte mingit materjali.
Aga õnneks on see seltskond suures vähemuses, enamus saarlasi on väga sõbralikud ja toetavad ning vaatamata tõelisele rannailmale liigub inimesi keskpäevapaiku palju ja enamus neist polnud sugugi mitte soomlased vaid täieõiguslikud kodanikud, kellest paljud lubavad ka valima minna. On eelvalimiste esimene päev.
Valjalas käin ka valimisjaoskonnas, küsimas, et kuidas neil läheb. NB! Mitte kampaaniat tegemas vaid uudistamas, et mitu inimest on juba hääletanud. Jaoskonna naised on isegi üllatanud aktiivsusest – 27 esimese päeva kohta olevat palju.
Meie saarlasest meeskonna liige Hannes Hanso kasutab just selles jaoskonnas oma kodanikuõigust ja nii lisandub veel üks. Hannes on Hiinast, kus ta praegu Euroopa Komisjoni esinduses töötab, kodus käimas ja on liitunud meie bussiseltskonnaga.
Orissaares saan pikemalt juttu kahe härrasmehega, kelle sünniaasta eelmise sajandi esimeses pooles. Nende suhtumine on täiesti vastandlik. Jalgrattaga mees on tulnud kohale, et poliitikule “pirni panna”. Eelmine poliitik olnud Mart Laar ja nüüd siis mina. “Pirn” oli seda sorti, et “kõik on untsus ja sellest riigist enam asja ei saa”. Ja et nõuka ajal oli palju parem. Kuigi tean uuringutest, et minevikku nostalgitsevaid inimesi on päris palju, õnneks küll ka mitte nii palju kui näiteks Lätis ja Leedus, aga imestan ikka iga kord, kui mõne sellisega kokku sattun. Teine vana ei sõitnud rattaga, sest oli invaliid, hiljuti insuldi läbi põdenud, aga tema oli eluga rahul. Mees rääkis, et püüab ikka kodu soojas hoida, et lastel mandrilt oleks tore tulla. Kui naine manala teed läks, õppis ise saiagi tegema, et “toas naise lõhn ja mõnusam tunne oleks”. Ja veel rääkisime tulpidest, mis ta aias õitsevad ja … kui lahku läksime, tuli mul meelde, et valimistest jäigi rääkimata! Aga papi tuli mõne aja pärast tagasi suure sirelikimbuga, et meil bussi ikka kevade lõhna oleks.
