Vihmases Tartus
Mõh! Uih! Mkm! Lisaks veel harjutused peaga, raputades seda igas suunas ning käegalöömised, mis kuuluvad sellesse arsenali, mida kasutatakse nende inimestega suhtlemisel, kes naeratades tere ütlevad ning viisakalt küsivad, kas nad tohivad valimiskampaania materjali pakkuda. Mõni tüüp vaevub ka pikemalt seletama stiilis, et “jummal küll - hommikust õhtuni see jama” või: ” Ah kerige te kus kurat!” Mul on meie noortest kahju. Nad on kenad inimesed, ega pole vanemalt generatsioonilt sellist kohtlemist küll ära teeninud. Just nendelt, kes kipuvad seletama, et noored on hukas. Aga ega noorte eakaaslasedki viisakamad pole. Kui vanemad inimesed reeglina teavad sõna” tänan ” ja enamus võtavad meie poolt pakutud materjali ka kenasti vastu, siis nooremad hoiavad verbaalse suhtlemise pealt kokku ja on hoopis vähem valimistest huvitatud. Valimised ei pidavat midagi muuta. Aga mis siis muudab?
Kui keegi väidab, et tema häälest ei sõltu midagi, siis tuletan meelde presidendivalimisi Ameerika Ühendriikides, siis kui George W. Bush 2000.a. mõnesaja häälega presidendiks valiti Al Gore vastu. Poleks ta neid hääli saanud, oleks paljud asjad maailmas ilmselt teisi olnud. Ja kui juba Ameerikas loeb mõnisada häält, siis meil on iga hääl oluline.
Sel korral kohtan ka üllatavalt palju inimesi, kes on veendunud, et valimistulemustega manipuleeritakse. On selles süüdi Keskerakonna katsed inimesi oma telkides või pidudel hääletama panna või miski muu, raske öelda. Aga usku aususesse on vähemaks jäänud. Ja sellest on kahju. Olen maailmas mitmel poole valimisi vaatlemas käinud ja igasugu manipuleerimist näinud. Mõtlesin siis alati, et midagi sellist meil enam juhtuda ei saa. Aga täna ma selles enam nii kindel pole. Demokraatia eest tuleb tõepoolest päevast-päeva võidelda.
Vaatamata vihmale, on meil Tartus suur meeskond ja kampaaniatööd tehakse sel päeval tublisti. Küllap innustas ka see, et erakonnad juhid olid ise platsis.
