Vali 7. juunil sotsiaaldemokraadid

Mõh! Uih! Mkm! Lisaks veel harjutused peaga, raputades seda igas suunas ning käegalöömised, mis kuuluvad sellesse arsenali, mida kasutatakse nende inimestega suhtlemisel, kes naeratades tere ütlevad ning viisakalt küsivad, kas nad tohivad valimiskampaania materjali pakkuda. Mõni tüüp vaevub ka pikemalt seletama stiilis, et “jummal küll - hommikust õhtuni see jama” või: ” Ah kerige te kus kurat!” Mul on meie noortest kahju. Nad on kenad inimesed, ega pole vanemalt generatsioonilt sellist kohtlemist küll ära teeninud. Just nendelt, kes kipuvad seletama, et noored on hukas. Aga ega noorte eakaaslasedki viisakamad pole. Kui vanemad inimesed reeglina teavad sõna” tänan ” ja enamus võtavad meie poolt pakutud materjali ka kenasti vastu, siis nooremad hoiavad verbaalse suhtlemise pealt kokku ja on hoopis vähem valimistest huvitatud. Valimised ei pidavat midagi muuta. Aga mis siis muudab?

Kui keegi väidab, et tema häälest ei sõltu midagi, siis tuletan meelde presidendivalimisi Ameerika Ühendriikides, siis kui George W. Bush 2000.a. mõnesaja häälega presidendiks valiti Al Gore vastu. Poleks ta neid hääli saanud, oleks paljud asjad maailmas ilmselt teisi olnud. Ja kui juba Ameerikas loeb mõnisada häält, siis meil on iga hääl oluline.

Sel korral kohtan ka üllatavalt palju inimesi, kes on veendunud, et valimistulemustega manipuleeritakse. On selles süüdi Keskerakonna katsed inimesi oma telkides või pidudel hääletama panna või miski muu, raske öelda. Aga usku aususesse on vähemaks jäänud. Ja sellest on kahju. Olen maailmas mitmel poole valimisi vaatlemas käinud ja igasugu manipuleerimist näinud. Mõtlesin siis alati, et midagi sellist meil enam juhtuda ei saa. Aga täna ma selles enam nii kindel pole. Demokraatia eest tuleb tõepoolest päevast-päeva võidelda.

Vaatamata vihmale, on meil Tartus suur meeskond ja kampaaniatööd tehakse sel päeval tublisti. Küllap innustas ka see, et erakonnad juhid olid ise platsis.

Haapsalu turu juures ootas meid üks meesterahvas, kes oli ette valmistanud hulga konkreetseid küsimusi nii Euroopa Liidu kui ka Eesti poliitika kohta konkreetsemalt. Meie vestlus oli pikk ja asjalik. Tunnistan, et see polnud just väga tüüpiline situatsioon selle ringsõidu ajal, aga asjalikke vestlusi oli paaril viimasel päeval teisigi. Ka üks nooruke meemüüja selsamal turul tundis elavat huvi Euroopa Liidu vastu. Aga enamasti tullakse tuntud poliitnäole kurtma ikka koduseid asju. Tähelepanuväärne on aga see, et võrreldes mõne aasta taguse ajaga, on inimesed hoopis informeeritumad. Kui veel mõni aeg tagasi oli palju naiivseid inimesi, kes arvasid, et üheaegselt on võimalik nii vähendada makse kui tõsta pensione, siis nüüd on teadlikkus palju kõrgem. Vahet tehakse sellelgi, kuidas mõjutab enamust nii käibemaksu või tulumaksu tõus. Need, kes turul liiguvad, on aru saanud, et valitsuse ettepanek käibemaksu tõsta, puudutab just neid, vaesemat rahvast.

Haapsalus saan ka kena kingutuse ühelt vanaproualt – annan oma raamatu ja saan vastu tema luuletused. Loen neid peale valimisi, siis kui kampaania melust puhkama lähen. Aga olen sügavalt tänulik, sest sellised hetked annavad jõudu.

Küsin meie meeskonna noortelt, et mida nad on õppinud nende nädalatega? Peaaegu kõik rõhutavad suhtlemist, selle barjääri ületamist, mis eestlastele on omane võõra poole pöördumisel. Kätlin ütleb, et “on õppinud naeratama ka siis, kui väga halvasti öeldakse”, Maris ja Lisette teatavad, et “ei karda enam masinat, mis õhupalle täis puhub”, Villu tunnistab, et “õppis laulma, kui püüdis meie tuju bussis üleval hoida”. Ise arvan, et oleme õppinud kõik ja saanud hoopis selgema pildi elust Eestimaal. Mis siis, et läksime teele eesmärgiga tutvustada Euroopa Liitu ja iseäranis Euroopa Parlamenti.

Päikselise päeva lõpetame aga meie maavanema Neeme kenas kodus ja seejärel ööbime ühes Läänemaa jahimajakeses, mille kuulsusrikas ajalugu algab läinud sajandi seitsmekümnendatest. See on see koht, kus tollane kompartei ladvik jahil, saunas ja ilmselt tähtsaid asju ajamas käis. Kiikusin minagi samas toolis, kus Käbin, aga tunnistan ausalt, mitte mingit nostalgiat ei tekkinud.

Hommikul ärgates tibas vihma. Vihmasel päeval on aga veelgi vihmasemad jutud, kuigi uudised teatavad, et e- ja eelvalimistel on käinud ootamatult suur hulk inimesi. On see tõesti teadlik suhtumine Euroopa Parlamenti või hoopiski protest koduse poliitteatri järjekordsele vaatusele, mille žanrimääratlusega hätta jään. Kriisis arvestades oleks nagu tegu tragöödiaga, aga aeg-ajalt kisub asi koomiliseks. Kui ainult nii palju mängus poleks!