Vali 7. juunil sotsiaaldemokraadid

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Jüri Pihl, Riigikogu liige ja endine rahandusminister Ivari Padar, Euroopa Parlamendi liige Katrin Saks ning Riigikogu liige Heljo Pikhof külastavad täna sotside eurobussi tuuri raames Tartut.

Euroopa Parlamendi liikme Katrin Saksa sõnul on sotsiaaldemokraatide eurokampaania keskmes üle-eestiline bussituur, mille eesmärgiks on vahetult inimestega kohtuda ja Euroopa ning Eesti asju arutada. Saks nentis, et sotsiaaldemokraate on seni külastatud maakondades väga soojalt vastu võetud.

Saksa sõnul tulevad inimesed kurtma ikka koduseid asju ja tunnevad suurt huvi sisepoliitika vastu. “Tähelepanuväärne on see, et inimesed muutuvad üha informeeritumaks. Kui veel mõni aasta tagasi oli palju naiivseid inimesi, kes arvasid, et üheaegselt on võimalik vähendada nii makse kui tõsta pensione, siis nüüd on teadlikkus palju kõrgem. Vahet tehakse sellelgi, kuidas mõjutab enamust käibemaksu või tulumaksu tõus. On aru saadud, et valitsuse ettepanek käibemaksu tõsta puudutab just vaesemat rahvast,” möönis Saks.

Sotside eurobuss peatub täna järgmistes kohtades:

Kell 10-13 Tartu turg

Kell 13-17 Küüni tänav

Kell 15-17 Annelinna Keskus

Sotsiaaldemokraadid külastavad kuu aja jooksul kõiki Eesti maakondi. Erinevates Eesti peatuspaikades on inimestega juttu rääkimas nii SDE eurokandidaadid, riigikogu liikmed kui ka kohalikku elu edendavad sotsiaaldemokraadid. Täpset infot bussi peatuspaikade ja kellaaegade kohta vaata edaspidi http://euroopa.sotsdem.ee/.

Haapsalu turu juures ootas meid üks meesterahvas, kes oli ette valmistanud hulga konkreetseid küsimusi nii Euroopa Liidu kui ka Eesti poliitika kohta konkreetsemalt. Meie vestlus oli pikk ja asjalik. Tunnistan, et see polnud just väga tüüpiline situatsioon selle ringsõidu ajal, aga asjalikke vestlusi oli paaril viimasel päeval teisigi. Ka üks nooruke meemüüja selsamal turul tundis elavat huvi Euroopa Liidu vastu. Aga enamasti tullakse tuntud poliitnäole kurtma ikka koduseid asju. Tähelepanuväärne on aga see, et võrreldes mõne aasta taguse ajaga, on inimesed hoopis informeeritumad. Kui veel mõni aeg tagasi oli palju naiivseid inimesi, kes arvasid, et üheaegselt on võimalik nii vähendada makse kui tõsta pensione, siis nüüd on teadlikkus palju kõrgem. Vahet tehakse sellelgi, kuidas mõjutab enamust nii käibemaksu või tulumaksu tõus. Need, kes turul liiguvad, on aru saanud, et valitsuse ettepanek käibemaksu tõsta, puudutab just neid, vaesemat rahvast.

Haapsalus saan ka kena kingutuse ühelt vanaproualt – annan oma raamatu ja saan vastu tema luuletused. Loen neid peale valimisi, siis kui kampaania melust puhkama lähen. Aga olen sügavalt tänulik, sest sellised hetked annavad jõudu.

Küsin meie meeskonna noortelt, et mida nad on õppinud nende nädalatega? Peaaegu kõik rõhutavad suhtlemist, selle barjääri ületamist, mis eestlastele on omane võõra poole pöördumisel. Kätlin ütleb, et “on õppinud naeratama ka siis, kui väga halvasti öeldakse”, Maris ja Lisette teatavad, et “ei karda enam masinat, mis õhupalle täis puhub”, Villu tunnistab, et “õppis laulma, kui püüdis meie tuju bussis üleval hoida”. Ise arvan, et oleme õppinud kõik ja saanud hoopis selgema pildi elust Eestimaal. Mis siis, et läksime teele eesmärgiga tutvustada Euroopa Liitu ja iseäranis Euroopa Parlamenti.

Päikselise päeva lõpetame aga meie maavanema Neeme kenas kodus ja seejärel ööbime ühes Läänemaa jahimajakeses, mille kuulsusrikas ajalugu algab läinud sajandi seitsmekümnendatest. See on see koht, kus tollane kompartei ladvik jahil, saunas ja ilmselt tähtsaid asju ajamas käis. Kiikusin minagi samas toolis, kus Käbin, aga tunnistan ausalt, mitte mingit nostalgiat ei tekkinud.

Hommikul ärgates tibas vihma. Vihmasel päeval on aga veelgi vihmasemad jutud, kuigi uudised teatavad, et e- ja eelvalimistel on käinud ootamatult suur hulk inimesi. On see tõesti teadlik suhtumine Euroopa Parlamenti või hoopiski protest koduse poliitteatri järjekordsele vaatusele, mille žanrimääratlusega hätta jään. Kriisis arvestades oleks nagu tegu tragöödiaga, aga aeg-ajalt kisub asi koomiliseks. Kui ainult nii palju mängus poleks!

Kuressaares oli meile antud luba parkida Keskväljakule Reformierakonna kontori ette. Tänasin selle eest ka meie telki väisama tulnud linnapead, sest nii mõnelgi pool on meid surutud kuhugi nurga taha. Aeg ajalt jääb mulje, nagu tegeleksime mõne inimese arvates keelatud või vähemalt kahtlase tegevusega. Kui välireklaam ära keelati, toodi põhjenduseks, et see peaks plakatinäod tänavatele inimestega suhtlema tooma. Süüdistatakse ju poliitikuid sageli selles, et nad on võõrdunud rahvast ega tea elust enesest midagi. Nüüd, kus üritad suhelda, siis suhtub nii mõnigi sinusse kui katkuhaigesse või teatab, et ta mitte mingil juhul ei luba oma poekesse mitte mingit materjali.

Aga õnneks on see seltskond suures vähemuses, enamus saarlasi on väga sõbralikud ja toetavad ning vaatamata tõelisele rannailmale liigub inimesi keskpäevapaiku palju ja enamus neist polnud sugugi mitte soomlased vaid täieõiguslikud kodanikud, kellest paljud  lubavad ka valima minna. On eelvalimiste esimene päev.

Valjalas käin ka valimisjaoskonnas, küsimas, et kuidas neil läheb. NB! Mitte kampaaniat tegemas vaid uudistamas, et mitu inimest on juba hääletanud. Jaoskonna naised on isegi üllatanud aktiivsusest – 27 esimese päeva kohta olevat palju.

Meie saarlasest meeskonna liige Hannes Hanso kasutab just selles jaoskonnas oma kodanikuõigust ja nii lisandub veel üks. Hannes on Hiinast, kus ta praegu Euroopa Komisjoni esinduses töötab, kodus käimas ja on liitunud meie bussiseltskonnaga.

Orissaares saan pikemalt juttu kahe härrasmehega, kelle sünniaasta eelmise sajandi esimeses pooles. Nende suhtumine on täiesti vastandlik. Jalgrattaga mees on tulnud kohale, et poliitikule “pirni panna”. Eelmine poliitik olnud Mart Laar ja nüüd siis mina. “Pirn” oli seda sorti, et “kõik on untsus ja sellest riigist enam asja ei saa”. Ja et nõuka ajal oli palju parem. Kuigi tean uuringutest, et minevikku nostalgitsevaid inimesi on päris palju, õnneks küll ka mitte nii palju kui näiteks Lätis ja Leedus, aga imestan ikka iga kord, kui mõne sellisega kokku sattun. Teine vana ei sõitnud rattaga, sest oli invaliid, hiljuti insuldi läbi põdenud, aga tema oli eluga rahul. Mees rääkis, et püüab ikka kodu soojas hoida, et lastel mandrilt oleks tore tulla. Kui naine manala teed läks, õppis ise saiagi tegema, et “toas naise lõhn ja mõnusam tunne oleks”. Ja veel rääkisime tulpidest, mis ta aias õitsevad ja … kui lahku läksime, tuli mul meelde, et valimistest jäigi rääkimata! Aga papi tuli mõne aja pärast tagasi suure sirelikimbuga, et meil bussi ikka kevade lõhna oleks.